Ülitundlike laste normaalsed vajadused koolis
Paljudel ülitundlike laste vanematel on mured seoses nende laste kooli nautimisega. Mõnedele sellistele lastele on kooliskäimine äärmiselt väljakutseterohke ja stressirikas. Lapsevanemad, kes ei ole teadlikud oma laste tundlikkuse osas, võivad hakata mõtlema, et kas midagi on kohutavalt valesti. Ent kui vanemad saavad kätte neile vajaliku ülitundlikkust puudutava informatsiooni, on palju asju mida nad saavad teha selleks, et pakkuda kooskõlastatud ja positiivset tuge lapsele, kelle puhul on kõik oluline ja potentsiaal on limiteerimatu.
Läbi aastate on mu praktika muutunud üha enam seotuks ülitundlike laste vanemate harimise tööga. Üldlevinud on kahte tüüpi vanemad: (a) vanemad, kes on väga mures, et nende lastel on midagi viga ja et nende laps tembeldatakse autistiks, ATH või sarnase häirega ning püüavad iga hinnaga vältida “diagnoosi” saamist ning (b) vanemad, kes juba mõtlevad, et nende laps on ülitundlik (on sensoorne töötlemise tundlikkus) ja soovivad neid toetada. Kõik need vanemad on hoolivad ning soovivad parimat oma lastele. Mõned neist vanematest võivad salamisi loota, et leiavad tee kuidas sobitada oma laps üldiste ootustega ja eriti mis puudutab kooli ja ka suuremat pereringi ning kultuuriruumi. Neli last viiest tundlikust lapsest on minu praktika kohaselt poisid, mis on huvitav statistika arvestades tõsiasja, et sensoorne töötlemise tundlikkus (STT) on jagunenud võrdselt sugude vahel. Lapsed tulevad tavaliselt vastuvõtule seitsme kuni kümne aastasena, mõned aga lausa viie aastasena ja mõned teismeeas. Kõik need lapsed põhjustavad muret oma vanematele tulenevalt nende kooliskäimise käigus tekkivast ärevuse tasemest, kurnatusest ja ängist. Kodus on lapsed rahulikud ja õnnelikud. Äng tekib siis, kui lapsed hakkavad mõtlema kooliga seonduva üle.
Mis siis toimub? Esmalt vaatame, mis on sensoorne töötlemise tundlikkus. Nagu kirjeldab dr Elaine Aron, on see geneetiliselt päritud joon, mis on normaalne ja esineb umbes kuni 20% elanikkonnal erineval tasandil. See joon on tuvastatud lisaks inimestele ka loomadel, äädikakärbestel, kaladel jne. STT olendeid ühendav joon on nn “paus, et kontrollida”. Teisisõnu, selle asemel, et liikuda koheselt edasi millegi uue juurde, puikleb STTga inimene või loom veidi vastu, vaatleb ja peegeldab, enne kui asub uude olukorda. Suguharule, perele või isendile, mis on sündinud STTga, omab selline tunnusjoon otsest mõju ellujäämisstrateegiate ja edu plaanis. Mõned olukorrad vajavad kiiret ja otsest reageerimist, kuid vähemus olukordi nõuavad mõtlemist ja kaalumist enne edasiliikumist. Juhul kui kõik reageeriksid ühtviisi, võiks ohtlik valik pühkida ära kogu klanni. Vastupuiklemine ei ole ujedus või kõhklus, see on positiivne strateegia.
Kõikidele ülitundlikele lastele on eranditult omased järgnevad neli tunnusjoont: info töötlemise sügavus, kalduvus ülestimuleerimiseks või üleerutumiseks, emotsionaalne intensiivsus ja sensoorne tundlikkus. Nende omaduste kõrval on tundlikes lastes sama palju individuaalsust ja erinevaid iseloomujooni nagu kõikides teistes lasteski. Ent loetletud neli ülitundlikkust iseloomustavat joont määravad ära selle, kuidas ülitundlikud lapsed reageerivad maailmale.
Vaatleme kooli lähtudes ülitundliku lapse vaatenurgast. Enamus lapsi kellega kohtun ütlevad, et kool on “väga vali”, “lapsed haavavad üksteist”, “õpetajad karjuvad” ja neil ei lubata “vaikselt olla”. Samuti kurdavad nad, et päevad on pikad, kooliriietus võib olla sügelemaajav, põrand on kõva, klassiruumid lõhnavad imelikult ja inimesed soovivad, et nad ütleksid asju enne, kui nad selleks valmis on. Samuti ei meeldi neile, kui inimesed neid vaatavad või teevad neist tähelepanu keskpunkti (isegi ekstravertsed ülitundlikud lapsed) ja muutuvad väga murelikuks, kui teine laps on segaduses. Seinad on täis ülestimuleerivaid värve ja inimesed räägivad kõikide tundide ajal. Arvestades ülitundlike laste nelja tunnusjoont, võib kool osutuda õudusunenäoks oma järeleandmatu müra, sotsiaalse suhtluse, vaikseks mõtiskluseks puuduva ruumi ja arvukate situatsioonide tõttu, mis käivitavad ülitundlike laste intensiivsed emotsioonid. Ei ole ime, et sellised lapsed katkestavad sageli kooliskäimise ja varisevad kokku, kui jõuavad koju.
Mida siis saavad teha lapsevanemad, et nende laste kool pakuks ülitundlikule lapsele sõbralikumat keskkonda? Informatsioon on võti ja kui vajalik, siis ka mõni koolitus õpetajatele, kuidas ümber käia ülitundlike lastega koolis. Ülitundlikud lapsed vajavad mitu korda päevas mõnda vaikuseminutit, et nende tundlik närvisüsteem rahuneks ülestimuleerivast keskkonnast. Nende laste närvisüsteem on kõrgel tasemel organiseeritud ja on väga kurb, et need lapsed on sageli nii ülestimuleeritud, et koolid imestavad, kas neil on õpiraskused. Samas, kui sageli on olukord hoopis vastupidine. Ülestimulatsioon tõstab kortisooli taset ja regulaarsed vahepalad, eriti proteiinirikkad, võivad aidata taset madalal hoida. Ülitundlikele lastele on omased ka äkilised suhkrutaseme langused organismis (tulemuseks vihatunne ja keskendumispuudulikkus). Niisiis, on nende laste jaoks väga oluline võimalus süüa sagedamini.
Emotsionaalselt häälestuvad ülitundlikud lapsed enda ja teiste tunnetele. Nad ei taastu kiiresti saadud haavadest ja rööpast väljaviimisest, millega teised lapsed saavad hakkama väga hõlpsasti. See on nende võlu ja sügavuse osa ja hädavajalik osa selles, kes nad on. Sellistel lastel on ka tugev ehmumise refleks, mis tähendab, et vali heli või ootamatu emotsionaalne vibratsioon võib kaasa tuua suuri tagajärgi. Ülitundlikel lastel on üldiselt väga kiired refleksid. Ühelt poolt on see eelis, teiselt poolt mitte. Selline ehmumise refleks ei möödu ka täiskasvanueas ja nende sügavad ning emotsionaalsed reaktsioonid tähendavad, et eriti kiusamine (kas füüsiline või emotsionaalne) tuleb lahendada koheselt ja püsivalt. Ülitundlikud lapsed kurvastavad sügavalt, kui näevad julmust. Selle asemel, et neid nö tugevaks muuta, on oluline tunnistada, et tundlike inimeste rolli üks osa ellujäämise mõistes on olla sõnumitooja, nn “kanaarilind kaevanduses” ehk anda teada, kui midagi on valesti. Selliseid hoiatusi ei ole kuulda, kui tundlikud inimesed kaotavad oma hääle. Pigem tuleks selliseid inimesi julgustada rääkima sellest, mis neid kurvastusse viib ning hinnata nende läbinägelikkust käitumise osas, mis teeb maailma paremaks paigaks. Õpetajad saavad olla abiks, jäädes rahulikuks ja autoriteetseks ning olles valmis kuulama ja aktsepteerima tundlikkust.
Minnes tagasi tüdrukute ja poiste suhtarvu juurde minu praktikas, arvan ma, et enamus poisse kuulub sellesse rühma, sest nende tundlikkust peetakse erinevaks suures kultuuris. Koolis peetakse tooreid mänge, karjumist, tõukamist, võistlemist ja domineerimist poistele normaalseks. Isegi heade kavatsustega isad püstitavad küsimuse, kas lubada oma poegadel nutta (isegi seitsme aasta vanuses), kallistada neid või karistada. Nad püstitavad küsimuse lapse sportimiseelistuste osas, mida saab teha pigem üksi, kui tooretes meeskonnamängudes, isegi imestades, kas need tundlikud pojad on homoseksuaalsed. Juhul kui te imestate, et kas see tõesti võib olla nii, ei ole ülitundlike inimeste seas homoseksuaale ja lesbisid rohkem kui on mitte–ülitundliku elanikkonna hulgas.
Tõde on see, et ülitundlikel poisslastel on raskem. Peamine kriitika, mis langeb osaks ülitundlikele poistele seoses oma isaga on see, et nad ei kuula neid. Ma usun, et isad on konfliktis eneses selle osas, mida oodata oma tundlikelt poegadelt ehk teisisõnu on isadel eneses vähem konflikte oma tundlike tütarde vajadustega seoses. Pidades silmas sugude vahelist küsimust, ei ole raske ette kujutada endale, et alateadlikult väljendavad õpetajad oma frustratsiooni, püüdes mõista tundlikku last. Eriti emotsionaalset või ülestimuleeritud poissi.
Võttes arvesse, et kool esitab ülitundliku lapse jaoks kõrgeid nõudmisi, mh juba lihtsalt veeta terve päev koolikeskkonnas, tunnen ma, et parim soovitus lapsevanematele on mitte esitada oma lapsele täiendavaid nõudmisi, kui laps on koolist tulnud juba teise keskkonda. Lubage neil valida nende oma tegevused, jätke neile pool tundi oma aega peale kooli nende närvisüsteemi rahustamiseks. Ärge sundige neid kohtumisteks või koolijärgseteks tegevusteks juhul, kui nad seda just ise ei soovi. Kui teie laps on jätkuvalt ülestimuleeritud, stressis ja kurnatud, kaaluge e-kooli võimalust kui võimalikku alternatiivi. Ehkki enamus ülitundlikke lapsi naudivad jätkuvalt kooli sotsiaalse elu külge, kui neil lubatakse teha seda neile omasel viisil. Samuti pidage meeles, et ülitundlikud lapsed reageerivad kõige paremini kiitusele. Parandused ja kriitika peavad olema väga kergelt esitatud. Tagage oma lapsele enne uneaega vaikus ja võimalus rääkida kõigest, mis neid häirib enne und, et nad ei peaks jätkama muretsemist öösel. Ennekõike andke neile teada, et mõistate nende tundlikkust, mõtlikkust, seda, kuidas nad asjade üle põhjalikult järgi mõtlevad, nende heasoovilikkust, mida nad väljendavad oma sõpradele, lähedastele ja lemmikloomadele. Et te armastate neid just sellistena nagu nad on.
Autor: Barbara Allen-Williams
Tõlge: Kristiina Vilu
Kui leidsid selle artikli enda jaoks kasuliku olevat ning soovid meie tegevust toetada, siis saad seda teha, kasutades rekvisiite: Õitsev MTÜ, arve EE59 2200 2210 5909 4493 Swedbank ja selgitusse kirjuta “empaat.ee toetusesks”. Aitäh!