Tundlik ja tunnetuslik inimene

Tundlik ja tunnetuslik inimene

 

tunnetuslik inimene

Tunnetusliku inimese jaoks võib energiate maailm olla sama ilmne, lihtsasti adutav ja tõeline, nagu vähemtundliku inimese jaoks on vee voolamine või lainetamine kui ta käe näiteks jõevoolu või vaiksesse merelainesse paneb. Ja nagu vesi võib mõnikord olla liiga külm, teinekord kuum, siis samamoodi on see energiamaailma voogudega ja inimestest lähtuvate energiatega.

Näiteks läbivad inimest pidevalt, kui energiavälja sõlmpunktid, tsakrad ja põhilised meridiaanikanalid normaalselt töötavad, kaks niiöelda isiklikku energiavoogu. Planeedi Maa seest lähtuv tõusev voog, mis annab muuhulgas elujõudu ja ülevalt, universumist, vaimsest maailmast langev peenenergiate voog, mis annab lisaks muudele väärtustele tarkust, armastust, tervendust. Neid võib nimetada ka elektromagnetlaineteks. Kui inimene tundlik pole ja ei tunne peenenergiate liikumisi, mis läbivad igal hetkel kõike ja kõiki, siis tahaks ta ilmselt öelda, et seda pole olemas. Kuid see, et keegi mingit asja ei näe, tunneta või tunnista ei tähenda, et seda pole. Samamoodi nagu muud energiad, on tundliku inimese jaoks tahtmise korral tajutav selline asi nagu “taju” ehk tähelepanuväli.

Inimese tundlikkuse kaks erinevat väljundit on energeetiline tundlikkus ehk üldine energiatemaailma tunnetusvõime ja teine on tavapärasest suurem tundlikkus tunnetele, teistest lähtuvatele reaktsioonidele ning välise maailma mõjutustele. Ehk siis võiks neid kahte pisut erinevat tundmise tüüpi nimetada ka erinevate nimetustega nagu näiteks tundlik inimene ja tunnetuslik inimene. Ja miks ma toon siin tundlikkuse teema üleüldse sisse, on sellepärast, et see, millest siin allpool juttu tuleb, pole niivõrd mentaalses koridoris kirjeldatav, vaid on eelkõige just tunnetatav.

Tegelikult on võime “tajuvälja”või ka “tajukeha” tunnetada kõikidel inimestel. Seda nimetatakse vahel kuuendaks meeleks, mis on nägemise, kuulmise, haistmise, kompamise, ning maitsemeele kõrval olev tähelepanumeel. Ja tajumeel töötab kõikide teiste aistingutega paralleelselt või koostöös. Just tähelepanu tajumine on põhjus, miks näiteks bussis või teatris istudes tuleb ühel hetkel tahtmine tahapoole vaadata, sest tekib “justkui tunne,” et keegi sind tagantpoolt piidleb, sinu peale mõtleb ja tahab ehk ka sinu tähelepanu köita. Sellises olukorras on ta tegelikult lihtsalt oma energeetilise tajukogumi sinu peale viinud ja sa tunnetad seda!

Üheks võimalikuks “meeltevälise” taju seletuseks on, et tegu on võimega tajuda madala sagedusega elektromagnet ehk footonlaineid. Meeltevälise taju uurimine on keerukas, kuid seda nähtavasti sellepärast, et selle põhiretseptorid asuvad väljaspool anatoomiat ehk füüsilist keha. Seda “taju” juhib inimese energiaväli, inimese teadlikkus, mida ei olegi lihtne teaduslikult uurida või mõõta. Selleks, et “tajukeha liigutada” ei pea mõtlema, seda saab niiöelda tahtega, tundega, näiteks südamega juhtida. Nii et aju osakaal on selle protsessis kõrvaline. Aju saab toimuvat pigem ehk registreerida. Mõtteid või tundeid ei ole ka ju näha, aga ometi on nad inimese jaoks millegipärast enam kui reaalsed. Ühe olulisema tunde tundmise kohta siin ilmas, milleks on armastus, ei saa ju kuidagi öelda, et see toimub läbi aju. Aju ju ei armasta? Armastab alati süda. Aju pigem reageerib südames olevale armastuse tundele ja siis toimuvad selles vastavad protsessid, mida saab omakorda ajulainete sageduse uurimisega mõõta.

Ja tähelepanu, tähelepanu! Mäng siin ilmas käibki suuresti ümber tähelepanu ehk “taju.” Kui oluline kogu see tähelepanu teema siis tundub olevat? Ütleksin, et üsnagi oluline. Kui me astume armastusest ja näiteks füüsilisest lähedusest ühe sammu tahapoole, siis on see korrapealt väga oluline. Sest väsinud noorel emal, kes on läbinud sünnituse ja kes ei saa tänu lapse vajadustele enam tükk aega rahulikult välja magada ning puhata on reaalselt oma südant raske lahti hoida. Ja Armastust (suure algustähega) on keeruline anda ja kiirata kui süda on kinni. Nii et, üliväga pole lapsepõlvetraumade kujunemiste selgitamisel vaja armastuse puudusest viga otsidagi. Sellisel kujul, nagu vaimne maailm loodab, materiaalses igapäevaelus armastust enamasti saada ega anda pole. Tõeline armastus on lihtsalt läbi inimese laskuv kosmiline voog, mis avatud südamekeskuse puhul voolab tingimusteta. Õnnistatud on need, kes seda on kogenud ja oskavad tähele panna.

Kuid “tajuvajadus” on vastsündinul peale sünnitraumat, eriti kui lapse enda elujõu- ehk eeterkeha on räsitud, lausa esmavajalik. Tajuvajadus tähendab, et laps vajab, et tähelepanu oleks temal. Miks? Sest tähelepanuga liigub enamasti alati kaasa inimese energeetiline “tajukogum,” tajukeha, mis kätkeb endas osa inimese eeterenergiast ning isiklikust väest. Läbi selle voolab, ka füüsiliselt eemal olles inimese isiklik, loov voog, mille najal väikelaps saab tervikliku ja tervena üles kasvada. Kui ema “taju” jääb lapsele, isegi kui ta viibib eemal, siis lapse jaoks ülivajalik läheduse ja turvatunne säilib. Ühesõnaga, seesama “taju,” positiivne tähelepanu täies kohalolus on see, mida on väikelastel enda vanematelt tegelikult energeetilise poole pealt vaja. Ja seda, olenevalt muidugi lapsest, ehk pidevalt kuni 2 aastaseni välja. Ema bioväljas, füüsilises läheduses toimub see “kasvatamise ehk kasvama panemise” protsess iseeneslikult, kaugemal eemal olles jääb energiavahetus mõnikord lapse jaoks liiga väikeseks. Ja kui väikelaps vahel niiöelda seletamatul põhjusel nutma hakkab, tunnetab ta, et ema tähelepanu on tema pealt ära läinud ja see võib põhjustada lausa surmahirmu. Kogu väikelapse elu sõltub tema ema tähelepanust, sest ise ta endale piisavalt soojust ja toitu hankida ei suuda. Hirmu võib ta tunda ka juhul, kui ema vaatab kasvõi tema kõrval liiga süvenenult telekat ja lapse jaoks enam tähelepanu ei jätku. Ja kui lapse kasvatab üles kasuvanem, siis sõltub ta samamoodi tema voost.

Ürglooduslikust alalhoiuinstinktist lähtuvalt läbi looma ja linnuriigi võiks seda seletada järgmiselt. Linnupesas olles sõltub linnupoja jaoks sellest, et kas teda ka tähele pannakse, samuti kogu tema ellujäämine. Kui teised pesakonna isendid tükivad rohkem esile, teevad suu rohkem lahti ja säutsuvad kõvemat häält tehes, siis nad saavad rohkem tähelepanu ja ka füüsilist toitu. Selliseljuhul on hästi oluline, et emal- isal jätkuks jõudu ja taju ikka kõikide jaoks. Kui mõni linnupoeg kössitab pesa nurgas, ei ole aktiivne, et tähelepanu saada, siis võib ema teda lihtsalt mitte tähele panna ja kui ema unustab talle toitu anda, võib ta hukkuda. Ja läbi “taju” vahendatav energia on samamoodi teatud tasandite toit.

Väikelapse vaatenurgast on sellest kõigest lähtuvalt tema eksistentsiaalne “kohus” hoolitseda selle eest, et ta oleks nähtav, kuuldav, et ema teda ära ei unustaks. Palju inimesi on väga väikese lapsena saanud tunda surmahirmu selle ees kui on nutetud ja ema kohe ei tule. Ema võib olla isegi tegelikult tema lähistel, aga kui laps seda kohe ei tunneta, on hetkeline surmahirmu kogemine vältimatu ja trauma võibki olla juba tekkinud. Ja kaudselt võib lühikesest hetkest piisata, et kogu inimese järgnev elu oleks sellest mõjutatud. Sest trauma hetkel tõmbab sisemine laps, alateadvus, instinktiivne kaitsemehhanism niiöelda pea sisse ja läheb sügavatesse energiakihtidesse, keskustesse peitu. Ja inimese energeetika, psüühika muutub haavatavaks, sest sinna kohta, kust inimese terviklikkus, tema vägi lahkus, võib tekkida niiöelda hingehaav.

Loomulikult on hingehaava põhjuseks enamasti reaalne trauma või vastuvõetamatu eluolukord ja lapsed nii väetid ka ei ole. Kuid siiski, kui selle põgenenud osaga kohe varsti uuesti kontakti ei leita, jääbki ta pimedusse, traumakihtide taha vaevlema. Ja see puudujääk jääb inimest saatma. (Taju ja tähelepanu vajadus on muidugi igal inimlapsel täiesti erinev, mõnel on tähelepanu vaja lõputul hulgal ja mõnel on seda vaja vaid põgusalt. Mõni laps saab kohe algusest peale rohkem ise hakkama ja kasvab ka tõenäosuste ning raskete tingimuste kiuste väga terveks ja tugevaks inimeseks. Ja vahel võib lugu olla ka vastupidine, et vanemad rikuvad liigse jumaldamise ja hellitamisega lapse ära. Ühesõnaga, igale lapsele tuleks tähelepanu pöörata vastavalt tema enda vajadusele ja nõudmistele. Mõnikord rikub lapse terviklikkuse ka see, kui vanem ise liialt temasse kiindub ja klammerdub, sest olgem ausad, läheduse vajadus ja olulisus lapse ja ema vahel on ju mõlemapoolne.)

Ülaltoodud näited võivad ühe võimalusena seletada üldist vajadust tähelepanu kui sellise järele. Kui laps oskab olla armas, tõmbab ta ligi rohkem positiivset tähelepanu ja armastust. Niisiis võib öelda, et tähelepanuvajadus on tegelikult paljude olendite, ka inimeste, põhivajadus, ehk siis instinktiivselt oluline. Sellest vaatepunktist lähtuvalt ei pruugi vajadus tähelepanu järele, sealhulgas ka vajadus meeldida, üldse ollagi ego ilming, vaid hoopis lapsepõlvepsüühikasse kinni jäänud osa. Ainuke asi on, et tegelikult ei vaja täiskasvanud inimene enam niiväga teiste “tähelepanu,” aga mõnikord ta on lihtsalt alateadlikult harjunud selle pärast edasi võistlema. Sest kui mõelda, siis kui palju otsuseid inimeste eludes tehakse teadvustamata tähelepanuvajaduse tõttu? Kui palju silmatorkavaid asju või välimust hangitakse, et vaid püüda tähelepanu, teiste “tajusid,” et meeldida?

Kuid see on ka mõistetav, sest teatud mõttes on teiste tähelepanu vägevaks tegev. Kui on olukord, kus paljud inimesed korraga oma “tajukeha” ühe peale toovad, siis laevad nad kõik, pole isegi vahet, kas tuntakse imetlust või kadedust, teda teataval määral enda energiaga. Muidugi toimub tegelikult ka energiavahetus, sellest suurenenud energiahulgast saavad enamasti osa ka andjad ise. Miks hiigelsuurtele publikutele laulvad rokkstaarid tunnevad ennast pealtnäha nagu jumalad? Sest see meeletu tähelepanuhulk, “tajuhulk” toob nii suure energeetilise täitumise, et “kuulsus” ja jumaldatus ei taha enam hästi oma isiksuse piiridesse ära mahtuda.

Need inimesed, kes on terved, kes on lapsena piisavalt positiivset tähelepanu saanud, on suurena teadvustamata tähelepanumängust rohkem väljas. Seda muidugi juhul, kui nad ei ole jäänud tähelepanuga seonduvast sõltuvusse.

Miks öeldakse, et see, millel sa oma tähelepanu hoiad, hakkab sinu elus kasvama. Sest “tajuväljal” on reaalselt võime panna asju kasvama ja neid kasvamas ning toimimas hoida. “Tajuga” saad valitud teemale, objektile kanaliseerida enda positiivset energiat. Inimesel on jõud anda ka distantsi taha asjadele väge juurde. Kingitud lillede püsimajäämine näitab armastust ning kui kinkija hoidis ning hoiab lilledel armastavat taju, püsivad need vahel õitsvate ning värsketena imeliselt kaua. Ja see on kahepoolne. Kui isik, kes kingituse saab märkab iga päev hetkest hetkesse neid kingitud lilli, mis tema vaasis või lillepotis ilutsevad, siis toidab, hoiab ta neid samuti oma “tajuga.”

Suur osa “tajust” on muidugi alateadvuse juhtida. Nii et kui tahad suuri asju kasvama panna, siis tuleb oma alateadvusega koostööd teha, või siis oma taju puhastada, nii et enamik sinu tajust on sinu enda kontrollida.

ÜKS PRAKTILINE HARJUTUS.

Siinkohal võiks tuua ühe praktilise harjutuse, et oleks parem aru saada, millisest tunnetuslikust suurusest selles kirjatükis jutt käib. Niisiis, “taju” tunnetamist, kel soovi on, võib proovida kohe praegu. Siruta oma parema käe nimetissõrm välja ja vaata seda tähelepanelikult, püüa koondada kogu oma tähelepanu vaid sellesama nimetissõrme otsa, samal ajal rahulikult hingates. Kas tunned midagi? Kas midagi muutus? Võid korraks proovida veelgi enam oma tähelepanu samasse punkti kontsentreerida. Võid selleks lausa teha väikese pingutuse. Ja hoia nüüd oma tähelepanu seal. Seejärel siruta välja oma vasaku käe nimetissõrm, vii see teisest eemale. Ja siis võid aegamisi kogu selle tähelepanukogumi kaasa võtta ja viia teise käe nimetissõrmele, seda seal mõnda aega hoida ja siis tagasi esimesele sõrmele viia.

Nüüd võid proovida seda edasi tagasi liigutada tahtega, nii et sa seda pilguga ei saada. Nii et sa oma tähelepanu silmadega ei juhi. Võid panna silmad kinni ja püüa tunnetada vaid ühte oma käelaba. Ja siis teist. Seejärel võid proovida “tajuvälja” liigutada hoopis oma paremale jalalabale ja see aegamisi mööda keha üles tuua, näiteks vasakusse peopessa. Ja nõnda edasi. Selline kehasisene “taju” liigutamine pole kaugeltki asjatu. Just sedasi toimubki inimese kehast mittekontaktsel moel seiskunud energiate ja blokeeringute äratamine nii enda kui teiste tervendamisel.

“Taju” ehk kontsentreeritud tähelepanu on “tajupall,” mis on justkui ka väike tunnetuslik kaamera, sond, mida saab kasutama õppida. Kui sa suudad viia oma taju ühest kehaosast teise, ühest väljasirutatud käest teise, siis suudad sa viia seda ka läbi õhu. Siis suudad sa seda viia ka kaugel asuvasse toanurka. Samahästi suudad sa oma “tajukeha” viia ka läbi seina teise tuppa ja seal olevat tunnetada. Ja siis suudad sa ju põhimõtteliselt minna sellega ükskõik kuhu, maailmas või kosmoses. See on lihtsalt harjutamise asi. See on ka telepaatia tööriist. Mõeldes ühele kindlale inimesele, saad sa viia oma “taju” temale ja temaga ühendust võtta.

See suurus, mis läbi tähelepanu kontsentreerimise praktika tekib on “tajukogum.” Seda on võimalik treenida, suurendada, arendada. Mida suurem on sinu “taju” hulk, seda rohkem suudad sa sellega asju korda saata. “Taju” saab jagada ka korraga mitmes osaks, tavaliselt nii muidugi ongi, et inimese taju on väga paljudel asjadel korraga laiali. See on üheltpoolt selleks, et vajalikke asju meeles pidada, kuid enamasti on inimese taju hõivatud ka väga palju ebavajalikuga.

Nagu öeldud “taju” hulka saab kasvatada, näiteks kui sul on vaja väga millelegi tähelepanu kontsentreerida, siis saab taju, tähelepanu ära tuua ka ümbritsevatelt helidelt, ehk oma kuulmismeelelt ja keskenduda rohkem näiteks raamatu või miks mitte kasvõi käesoleva artikli lugemisele. Samamoodi saab tähelepanu tahtega ära tuua isegi oma mõtetelt, isegi tunnetelt ja suunata see sinna, milleks sul seda hetkel kõige enam vaja on. Ühesõnaga, ühe energeetilise toimepanijana on igasugune tunnetuslik protsess registreeritav tänu “tajuosale.” “Tajuosad” võivad kõiki energeetilisi protsesse samaaegselt reguleerida, käivitada, jälgida ning vastu võtta.

LÕPETUSEKS.

Iga tajuväli on erinev, see kannab infot omaniku energiavälja seisundist, kannab endaga osa tema eeterkehast. Kui võõra, “jõhkra” energiaga inimese taju langeb tundliku enda puhastamisega vaeva näinud inimesele, siis see võib olla lausa kõrvetav tunne, justkui energeetiline rünnak. Ja see seletab näiteks seda, miks ühtäkki tänaval või poes käies väga raske olla võib hakata. Taju “saatja” pole muidugi enamasti oma tegevusest ja sellega kaasnevatest “tagajärgedest” kaugeltki teadlik. Niisiis, mõni vihkav pilk võib energeetilises mõttes tõesti hävitavaks osutuda. Aga samamoodi saab reaalselt toimida ka “silmadega õgimine.”

Mis kvantfüüsikas valgusfootonitega seotud ning inimese poolt mõõdetud, jälgitud katseid mõjutab on samamoodi teadlase enda tähelepanu, ehk tajukeha. Ühesõnaga, taju suudab muuta, muundada, juhtida puhtast valguslainest kiirguvate osakeste, kvantosakeste omadusi.

“Armukadedus” on samuti tihtipeale tähelepanukadedus, tajukadedus, sest tundliku inimese süda tunnetab ära kui tema partner on temaga koos olles oma taju ja mõtetega hoopis kellelgi teisel või millelgi muul.

Liigse sõltuvusega suhtes on sedasi, et partnerisse viskub, kaaslasesse klammerdub inimese lapsepõlvepsüühikasse maha jäänud energiaosa, mis enda lähedust ja turvatunnet vajava tajuga, läbi hirmude lihtsalt loob olukorra, kus teist inimest on üha vaja kontrollida. Selline inimene võib endalt vahel küsida, et: “Mis mul viga on, et ma selline olen?” Vot seesama see “viga” ongi.

Miks on vahel raske tähelepanu koondada? Sellepärast, et taju läheb väljaspool sinu tahet uitama ja sedasi on raske oma tegevusele kontsentreeruda. Kui sinu taju pole vaba, pole sinu tahe vaba. Osa tajust võib olla inimese hingehaava käes, kes vajab tähelepanu hoidmist asendustegevustel, et sisemise valu vastu välistest tegemistest, sõltuvustest tuimestust saada. Need on need hetked kui taju juhib hoopis inimest, nagu siis kui suitsetaja haarab kontrollimatu mõttekujundi ajel tahtmatult taaskord suitsupaki järele. Lisaks juhivad instinktid ning läbivalgustamata alateadvus samuti inimese taju. Kui inimene on rohkem oma taju peremees, siis saab ta jõuda puhta tajuni, ehk iseendani, iseolemiseni.

Inimese psüühikas on nimelt temast teatud mõttes eraldi seisvad arhetüübid, kes olenevalt sellest, kui palju elu neid välja on kujundanud, omavad oma jõudu “taju,” tahte mõjutamisel. Tahtejõuga saab taju kontrollida, kuid kui arhetüüpide kompleksid on väga läbi töötamata, iseolemisse integreerimata, on see pidev sõdimine iseendaga, sisemiste konfliktideni välja. Enda osade integreerimine on oma polaarsete, vastandlike sisemiste aspektide liitmine üheks tervikuks, ehk tasakaalustatud iseks.

Mis siis aitab taju vabastada, puhastada, taastada? Taju ise. Vabasta oma taju järkjärgult välisest läbi kõikvõimalike ärajätmiste ja loo olukord milles saad õppida enda taju hoidma eelkõige endal. Seejärel sulle kõige kallima ning olulisema peal. Taju täielikult endal hoidmist nimetatakse ka kehas püsimiseks, tugevaks maandatuseks. Ja läbi selle saab ebakõlad ja tasakaalutused ära kogeda ning läbi põletada.

Ja mis siis sellest, taju puhastamisest kasu on? Taju puhastamine on praktiliselt kasulik, kuna kontrollitult, teadlik olles saab tajuväljaga väga palju head korda saata ja kontrollimatult võib see liikuda üha näiteks nendele mõtetele, tunnetele, alateadvuse mustrite ning mehhanismide aktiveerimisele, mida sa kardad. Puhtam taju on alati suurem sisemine vägi, rahu ja vaikus. Vabam taju on kõrgemate teadvuse seisundite võimalikkus, kasvav loovus, hetkes tegutsemine, suutmine keskenduda korraga vaid ühele asjale, suutmine ideid koheselt teostama asuda jne. Ehk siis teisisõnu täielik ja terviklik elukogemus, palju kõrgem elukvaliteet. Ja puhtama tajuga on lihtsalt väga väga hea ka endamisi olla.

Ja näib, et taju puhastamine on tee valgustumiseni, ehk tõelise iseolemiseni, kus kõik psüühika aspektid on integreeritud üheks tervikuks ja selletõttu on enda “ise” kasutusse saadud kogu oma saadaolev tajuhulk, ehk potentsiaal.

 

Autor: Taavi Kolk

Allikas: www.rahuleidjad.wordpress.com