Emotsioonidega toimetulek

Emotsioonidega toimetulek

 

emotsioonidEmotsioonide piirkond on elujõu keskus sinu arengus vabaduse ja terviklikkuse poole. Te olete spirituaalsed olendid. Te tulete reaalsusest, kus Maa tihedus ja karedus olid teile tundmatud. Sellega toime tulla on olnud raske.

Läbi paljude elude olete te püüdnud siin Maal oma kosmilist energiat väljendada. Ja selle eneseväljenduse tulemusena, oma energia kanaldamisel Maale, on tekkinud palju sügavaid traumasid. Sinu emotsionaalne keha on täis haavu ja vigastusi. Just sellest soovin ma täna rääkida.

Igaüks, kes kõnnib sisemise kasvu teed, teab emotsioonide tähtsust: et sa ei tohiks neid alla suruda, et sul tuleb nendega toime tulla, ja et lõpuks tuleb sul nad vabastada. Aga kuidas see kõik tegelikult töötab, ei ole alati selge.

Esmalt soovin ma, et te eristaksite emotsioone ja tundeid. Ma ei keskendu siinkohal konkreetsetele mõistetele või siltidele, ja teie võite neid kutsuda mistahes nimedega, aga ma soovin eristada emotsioone, mis on peamiselt vääritimõistmiste väljendusteks ja tundeid, mis lähtuvad kõrgemast mõistmisest.

Tunded on sinu õpetajad, samal ajal kui emotsioonid on sinu lapsed.

Emotsioonid on energiad, millel on füüsilises kehas selge väljendus. Emotsioonid on reaktsioonid asjadele, mida sa täielikult ei mõista. Mõtle, mis toimub kui sa oled haaratud vihahoost. Ootamatult haavab keegi sinu tundeid ja sa tajud end vihastumas. Sa tunned seda oma kehas väga selgelt; tunned, kuidas teatud kehapiirkonnad täituvad pingega. See füüsiline pinge, mis järgneb energeetilisele šokile, tähendab, et selles on midagi, mida sa ei mõista. Sinu suunas tuleb energia, millele sa ei leia õigustust. Tunne, et sind on koheldud ebaõiglaselt, lühidalt mitte-mõistmine, leiab väljapääsu läbi emotsioonide. Emotsioon on mitte-mõistmise väljendus, energeetiline plahvatus ja vabanemine.

Kui see juhtub, seisad sa silmitsi järgmise valikuga: mis ma selle energiaga peale hakkan? Kas ma kujundan selle järgi oma käitumist? Kas ma kasutan seda kütusena teiste inimeste suunas reageerimiseks või lasen sel emotsioonil olla ja käitun millegi muu järgi?

Enne neile küsimustele vastamist soovin ma selgitada tunnete olemust.

Emotsioonid on ennekõige vääritimõistmise plahvatused, mida sa võid selgesti oma kehas tajuda. Tunded aga, on oma olemuselt teistsugused ja neid ka tajutakse teisiti. Tunded on vaiksemad kui emotsioonid. Nad on hinge sosinad, mis jõuavad sinuni õrnade müksudena, sisemise teadmise või juhusliku intuitiivse käitumise kaudu, mis osutub konkreetses olukorras väga kohaseks.

Emotsioonides on alati midagi väga intensiivset ja dramaatilist. Mõtle ärevushoogude, hirmu, raevu või sügava kurbuse peale. Emotsioonid haaravad sind täielikult ja lükkavad sinu vaimse tasakaalu paigast. Hetkel, mil sa oled väga emotsionaalne, oled sa energias, mis lükkab sind oma vaimsest keskmest välja, eemaldab sind sisemisest selgusest. Selles mõttes on emotsioonid nagu pilved, mis katavad hetkeks päikese.

Sellega ei soovi ma midagi öelda emotsioonide vastu. Emotsioone ei tohiks allasuruda; nad on väga väärtuslikud enese paremaks tundmaõppimiseks. Aga ma tahan öelda, et emotsioonide energia olemus on vääritimõistmise plahvatus. Emotsioonid lükkavad sind välja oma keskmest.

Tunded samas viivad sind sügavamale enese sisse. Tunded on tihedalt seotud sellega, mida te kutsute intuitsiooniks. Tunded väljendavad kõrgemat mõistmist; mõistmist, mis ületab nii emotsioonid kui mõttemeele.

Tunded pärinevad mitte-füüsilisest sfäärist, mis asub väljaspool keha. Just seetõttu ei ole nad nii selgelt kehas tuntavad. Mõtle, mis juhtub kui sa midagi tajud, õhustikku või meeleolu, või kui sul on mingi situatsiooni kohta eelaimdus. Sel juhul on sinus teadmine, mis näib tulevat küll väljastpoolt, kuid ei ole sinu reaktsioon millelegi välisele. See tuleb „mitte millestki“. Sellisel hetkel võid sa tunda midagi avanemas oma südametšakras.

Selliseid hetki, mil sinus tekib sisemine teadmine, on palju. Näiteks võid sa „teada“ midagi kellestki, kellega sa ei ole rääkinud. Te võite tajuda teineteises midagi, mis võib hiljem teie suhtes olulist rolli mängida. Selliseid asju ei ole lihtne sõnadega väljendada. See on „lihtsalt tunne“, mida ei ole kohe kindlasti lihtne ratsionaalse meelega mõista. (Neil hetkedel muutub sinu mõttemeel skeptiliseks, öeldes sulle, et sa mõtled asju välja või hakkad hulluks minema.)

Ma sooviksin rääkida veel ühest energiast, mis on oma olemuselt rohkem tunne kui emotsioon. See on rõõm. Rõõm võib olla nähtus, mis ületab emotsioone. Vahel võid sa eneses tunda rõõmu, millel ei ole ühtki välist põhjust, kuid mis tõstab sind justkui kõrgele üles. Sa tunnetad jumalikkust eneses ja püha seotust kõigega, mis on. Selline tunne võib sinus sündida kõige ootamatumal hetkel. See on justkui oleksid sa millestki Kõrgemast puudutatud, või oleksid sa ise Kõrgemat Reaalsust tunda saanud. Tundeid ei ole nii lihtne esile kutsuda ja enamasti näib, justkui nad ilmuksid „ei millestki“. Emotsioonidel on peaaegu alati selge ja otsene põhjus: sinust väljaspool asuv päästik, millel on sulle otsene mõju.

Tunded pärinevad sinu Kõrgema Sina dimensioonidest. Sa pead olema sisemiselt vaikne, et neid tasaseid sosinaid oma südames kuulda. Seetõttu on hädavajalik muutuda emotsionaalselt tasaseks, tervendada ja vabastada allasurutud emotsioonid. Üksnes oma tunnetest lähtudes, mis ühendavad sind oma hingega, saad sa langetada tasakaalustatud otsuseid.

Olles vaikne ja rahulik, võid sa kogu oma olemusega tunnetada, mis on sinu jaoks konkreetsel hetkel õige. Emotsioonide ael otsuste langetamisel teed sa seda tasakaalustamata positsioonilt. Esmalt tuleb sul emotsioonid vabastada ja astuda ühendusse oma sisemise olemisega, kus valitseb alati selgus.

Nüüd soovin ma liikuda edasi küsimuse juurde, kuidas saaksid sa parimal viisil oma emotsioonidega tegeleda.

Ma ütlesin, et „tunded on sinu õpetajad ja emotsioonid sinu lapsed“. „Emotsionaalsuse“ ja „lapsikuse“ vahele on võimalik tõmmata väga palju paralleele. Sinu „sisemine laps“ on sinu emotsioonide asupaik. Samuti on suur kattuvus selle osas, kuidas sa tegeled oma emotsioonide ja lastega päriselus.

Lapsed on oma emotsioonides ausad ja spontaansed. Nad ei suru neid alla kuni vanemad neid seda tegema ei õpeta. Ometigi ei tähenda fakt, et lapsed oma emotsioone spontaanselt väljendavad, et nad kogevad oma emotsioone tasakaalustatult. Kõik teavad, et lapsed võivad end oma emotsioonidesse (raev, hirm, kurbus) kaotada ja ei suuda neid peatada. Sellises olukorras võib laps oma emotsioonidesse „uppuda“ ja see muudab nad tasakaalutuks.

Üks sellise pidurdamatu emotsionaalsuse põhjusi on see, et laps on alles hiljuti väljunud reaalsusest, milles ei olnud peaaegu mittemingisuguseid piire. Eeter- või astraaltasandil ei ole selliseid piiranguid nagu füüsilises maailmas, füüsilises kehas. Lapse emotsioonid on tihti reaktsioonid selle reaalsuse vääritimõistmisele. Seetõttu vajab laps suuremaks sirgudes abi ja toetust oma emotsioonidega toimetuleku õppimiseks. See on osa „tasakaalustatud kehastumise“ protsessist Maal.

Seega – kuidas tulla toime enda või oma lapse emotsioonidega?

Emotsioone ei tohiks hukkamõista ega allasuruda. Emotsioonid on sinu kui inimolendi loomulik osa ja sellisena tuleb neid austada ja aktsepteerida. Sa võid võtta oma emotsioone kui oma lapsi, kes vajavad tähelepanu, austust ja suunamist.

Emotsioone on kõige parem võtta kui energiat, mis tuleb selleks, et terveneda. Seetõttu on oluline mitte lasta end täielikult emotsioonide poolt kaasa kanda, vaid jääda võimeliseks neid neutraalselt positsioonilt jälgima. On oluline jääda teadlikuks. Võib öelda nii – sa ei tohiks emotsioone allasuruda, aga sa ei tohiks neisse ka uppuda, kuna kui sa neis upud, end nendega täielikult samastad, saab lapsest sinus türann, kes juhib sind eksiteele.

Kõige olulisem asi, mida sa saad emotsiooniga teha, on lasta sel olla, tunnetada selle kõiki aspekte, ilma oma teadlikkust kaotamata. Võtame näiteks viha. Sa võid võtta vastu viha tajudes seda paljudes kohtades oma kehas, kuid samal ajal seda neutraalselt jälgides. Nõnda käitudes võtad sa mõistmisega omaks emotsiooni, mis pärineb mittemõistmisest, vääritimõistmisest. See on spirituaalne alkeemia.

Lubage mul selgitada näite abil. Teie laps on oma põlve vastu lauda ära löönud ja see valutab. Ta on enesest väljas, karjub ja lööb lauda, kuna on selle peale vihane. Ta arvab, et laud on tema valus süüdi.

Emotsionaalne juhendamine sel hetkel tähendab, et vanem aitab oma lapsel tema kogemust nimetada. „Sa oled vihane, kas pole- sul on valus?“ Selle nimetamine on esmaoluline. Nõnda kannad sa probleemi algpõhjuse laualt üle lapsele endale. „Laud ei saanud haiget, kas pole. Sina said haiget ja oled vihane. Ma mõistan sinu emotsiooni!“

Nõnda võtab vanem lapse emotsiooni omaks mõistmise ja armastusega. Hetkel, mil laps tunneb, et teda mõistetakse ja tema emotsioone tunnistatakse, hakkab viha hajuma. Füüsiline valu võib ikka veel püsida. Aga tema vastuseis valule, viha selle ümber, saab hajuda. Laps loeb kaastunnet ja mõistmist sinu silmadest ja see leevendab tema emotsioone. Laud, emotsioonide põhjustaja, ei ole enam oluline.

Emmates emotsiooni mõistmise ja kaastundega, liigutad sa lapse tähelepanu väliselt sisemisele ja õpetad lapsele oma emotsioonide eest vastutuse võtmist. Sa näitad talle, et tema reaktsioon välisele päästikule ei ole paratamatu, vaid see on valiku küsimus. Sa võid valida mittemõistmise või mõistmise. Sa võid valida võidelda või aktsepteerida. Sa saad valida.

See kehtib ka sinu enda emotsioonide, sinu enda sisemise lapse kohta. Lubada oma emotsioonidel olla, neile nime anda ja neid mõista püüda, tähendab oma sisemise lapse austamist ja pühitsemist. „Väliselt“ „sisemisele“ liikumine ja emotsiooni eest vastutuse võtmine aitab luua sisemist last, kes ei soovi kedagi teist haavata, kes ei tunne end ohvrina. Tugevad emotsioonid – viha, lein või hirm – sisaldavad alati jõuetustunnet, st tunnet, et sa oled millegi välise ohver. Oma sisemistele reaktsioonidele ja valule keskendudes vabastad sa välise maailma oma emotsioonide põhjustajana. Sa ei hooli enam nii palju, mis sinu emotsiooni põhjustas. Sa pöördud täielikult sissepoole ja ütled endale: olgu, see oli minu reaktsioon ja ma mõistan, miks see tekkis. Ma mõistan, miks ma tunnen just nii, nagu ma tunnen, ja ma toetan end selles.

Sellisel armastaval moel oma emotsioonide poole pöördumine on vabastav. Kuid see nõuab teatavat enese-distsipliini. Tuleb vabastada väline reaalsus „kui kurjuse juur“ ja võtta endale täielik vastutus tähenduses, et sa tunnistad võimalust valida, kuidas sa reageerid. Sa lõpetad vaidlemise teemal, kellel on õigus ja kes eksib, kes milles süüdi on, ja sa lihtsalt vabastad kogu sündmuste ahela, mis toimus väljaspool sinu kontrolli. „Ma kogen praegu seda emotsiooni täie teadlikkusega ja ma valin seda just nõnda teha.“ See on vastutuse võtmine! See on julgus!

Enese-distsipliin seisneb selles, et sa loobud olemast see, kellel on õigus, ja kes on ohvriks langenud. Sa loobud olemast vihane, vääritimõistetud ja kõigist teistest ohvrimeelsuse väljendustest, mis võivad enesetunde mõnikord üsnagi heaks teha. (Tihti sa rõõmustad emotsioonide üle, mis sind tegelikult kõige rohkem häirivad.)

Vastutuse võtmine on alandlikkus. See tähendab enese vastu aus olemist isegi kõige raskemal hetkel.

Just seda enese-distsipliini teilt palutakse. Samal ajal nõuab selline sissepoole pöördumine sügavaimat kaastunnet. Emotsiooni, mida sul tuleb tunnistada kui oma loomingut, tuleb kohelda õrna mõistmisega. „Sa valisid viha sel korral, kas pole?“ Kaastunne ütleb sulle: „Olgu, ma näen, miks sa nõnda valisid ja ma andestan sulle. Tundes minu toetust ja armastust selgemini, valid sa järgmisel korral ehk teistsuguse reageerimisviisi.“

See on teadlikkuse tõeline roll enese-tervendamisel. Just seda tähendab spirituaalne alkeemia. Teadlikkus ei võitle ega hülga; ta ümbritseb pimeduse teadlikkusega. Ta ümbritseb mittemõistmise energiad mõistmisega ja seega muudab tavalise metalli kullaks. Teadlikkus ja armastus on põhiolemuselt üks. Olla teadlik, tähendab lasta millelgi lihtsalt „olla“ ja ümbritseda see oma armastuse ja kaastundega.

Tihti sa mõtled, et teadlikkusest üksi ei piisa, et oma emotsionaalsete probleemidega toime tulla. Sa ütled: ma tean, et ma olen oma emotsioone alla surunud, ma tean miks ja olen sellest teadlik, aga see ei aita mind.

Sellisel juhul on sinus siiski õrn vastuseis sellele emotsioonile. Sa hoiad seda emotsiooni endast eemal, oled sellega sõjajalal. Sa võitled emotsiooniga ja see pöördub mitmel viisil sinu juurde tagasi. Lõpuks ei suuda sa seda endast eemal hoida. See avaldub sinu kehas valu või pingena või depressioonitundena. Väsimus ja langenud meeleolu on sageli märgiks, et sa oled emotsioone allasurunud.

Lahendus peitub emotsioonide täielikus lubamises oma teadvusse. Kui sa täpselt ei tea, mis emotsioonidega on tegu, võid alustada pingete tunnetamisega oma kehas. Pinged on värav emotsioonide juurde. Kõik on sinu kehas talletatud. Näiteks kui sa tunned valu või pinget oma kõhu piirkonnas, võid sa oma teadvusega sinna liikuda ja küsida, milles on asi. Lase oma kehal endaga rääkida. Või kujutle, et seal on laps. Palu lapselt, et ta näitaks sulle emotsiooni, mis on temas valdav.

Oma emotsioonidega ühenduse saamiseks on mitmeid mooduseid. On esmaoluline mõista, et energia, mis emotsiooni on kinni jäänud, tahab liikuda. See energia tahab vabaneda ja seetõttu koputab ta sinu uksele füüsilise kaebuse, stressi või depressioonina. Sinu jaoks tähendab see eelkõige avatust ja valmisolekut emotsiooni vastu võtta.

Emotsioonid on osa sinu maisest reaalsusest – kuid nad ei tohiks sinu üle valitseda. Emotsioonid on nagu pilved päikesele. Seetõttu on vajalik oma emotsioonidest teadlik olla ja nendega teadlikult tegeleda. Tasakaalus ja selge emotsionaalse keha kaudu on sul märksa lihtsam oma hinge intuitsiooniga ühendust saada.

Teie ühiskonnas on emotsioonidega seoses palju arusaamatusi. See on paljude teiste asjade seas nähtav sellest, kuidas ja mil määral te vaidlete selle üle, kuidas kasvatada lapsi. Lapsed on loomulikult emotsionaalselt rohkem spontaansed kui täiskasvanud. See tekitab probleeme. Mis siis, kui sinu väärtushinnangud hakkavad üksteisele vastu käima? Kui olukord libiseb käest ja tekib kaos? Kas lapsi tuleks distsiplineerida või lasta neil ennast vabalt väljendada? Kas nende emotsioone tuleks kontrollida või mitte?

Laste kasvatamise juures on oluline õpetada neid oma emotsioone mõistma, õpetada, kust emotsioonid tulevad ja nende eest vastutust kandma. Sinu abiga võib laps õppida nägema emotsioone kui „mitte-mõistmise plahvatusi“. See arusaamine päästab lapse oma emotsioonidesse uppumisest ja kontrolli kaotamisest. Mõistmine vabastab ja toob sind tagasi oma keskmesse ilma emotsioone alla surumata. Vanem õpetab lapsele sel moel oma emotsioonidega toime tulema ise eeskujuks olles.

Kõik küsimused, mis sul lapse kasvatamisel tekivad, kehtivad ka sinu enese kohta. Kuidas sa ise oma emotsioonidega toime tuled? Kas sa oled endaga karm? Kui sa tunned end mõnda aega vihasena või kurvana, kas sa distsiplineerid end öeldes: „Ole nüüd, võta end kokku ja liigu edasi“. Kas sa surud emotsiooni alla? Kas sa tunned, et enese distsiplineerimine on hea ja vajalik? Kes sulle seda õpetas? Kas see oli sinu ema või isa?

Või kaldud sa teisele poole? Kas sa püüad emotsiooni kinni hoida? Ka selliseid olukordi tuleb tihti ette. Pikka aega võid sa tunda, et oled mingi välise asjaolu ohver. Näiteks sinu vanemate kasvatustöö, oma elukaaslase või töökeskkonna. Mingil hetkel võib oma sisemise vihaga kontakti saamine olla väga vabastav. Viha võib aidata sul nendest mõjudest lahti murda ja oma teed edasi liikuda. Samas võid sa aga oma vihasse armuda ja mitte soovida sellest loobuda. Selle asemel, et aidata sind elus edasi liikuda, võib sellest saada eluviis. Ilmub uus ohvriks olemise viis, mis on kõike muud kui tervendav. See hoiab sind tagasi tõeliselt oma jõudu kasutamast.

On väga oluline oma emotsioonide eest vastutada ja mitte teha neist absoluutset tõde. Kui sa annad emotsioonile tõe staatuse, selle asemel, et näha temas „mitte-mõistmise plahvatust“, tugined sa oma tegudes emotsioonidele ja see viib sind tasakaalutute otsusteni.

Sama juhtub lastega, kellele on lubatud liiga palju emotsionaalset vabadust. Nad muutuvad metsikuks ja allumatuks; neist saavad väikesed türannid ja see ei ole õige. Emotsionaalne kaos on ebameeldiv nii vanemale kui lapsele.

Seega võid sa oma emotsioonide suhtes olla liiga karm või liiga leebe (analoogselt ka oma lapse emotsioonide suhtes). Ma tahan natuke lähemalt rääkida liigsest leebusest, kuna see paistab tänapäeval suurem probleem olevat. Alates 60ndatest on tekkinud kollektiivne arusaam, et emotsioonide allaurumine on hea lahendus, vaatamata sellele, et see sulgeb sinu hinge spontaansuse ja loovuse. Ühiskond kasvatab distsiplineeritud ja kuulekaid lapsi, kes hoolivad rohkem reeglitest kui oma südame sosinatest – see on tragöödia nii ühiskonnale kui üksikisikule.

Aga mida toob endaga teine äärmus: emotsionaalne vabadus, mis võtab üle inimese elu juhtimise?

Sa võid kergesti jälgida, kas sinus on emotsioone, mida sa ülistad tõena, mitte sellena, mis nad tegelikult on: mitte-mõistmise plahvatused. Need on emotsioonid, millega sa oled samastunud. Paradoksaalselt on need tihti ka just need emotsioonid, mis põhjustavad sulle palju kannatusi. Näiteks: abitus („ma ei saa midagi parata“), kontroll („ma tulen sellega toime“), viha („see on nende süü“) või kurbus („elu on masendav“). Need on kõik valutekitavad emotsioonid, kuid samas nad ka annavad sulle midagi, millest kinni hoida.

Võtame näiteks abituse või ohvriks olemise tunde. Sellel emotsionaalsel mustril võib olla eeliseid. See võib anda sulle turvalisusetunde. See vabastab sind teatud kohustustest ja vastutustest. „Ma ei saa midagi parata, ei saa ju?“. Sa istud pimedas nurgas, kuid see näib turvalisena. Selle emotsiooniga samastumisega kaasneb oht kaotada ühendus oma tõelise vabadusega, sügavaima jumaliku olemusega.

Sinu elus võib olla toimunud sündmusi, mis tekitavad sinus õigustatult viha ja pahameelt. See võib olla juhtunud nooruspõlves, hiljem elu jooksul või isegi möödunud elus. On väga oluline, et sa teadlikult nende emotsioonidega ühendusse astuksid, saaksid teadlikuks vihast, kurbusest ja teistest tugevalt laetud energiatest eneses. Kuid ühel hetkel tuleb sul oma emotsioonide eest vastutus võtta, kuna nad on tihti sinu väljapoole suunatud tegude ajendiks.

Oma keskmes olemine, selgus ja spirituaalne tasakaal tähendavad, et sa võtad vastutuse kõigi emotsioonide eest, mis sinus on. Siis on sul võimalik näiteks oma viha omaks võtta ja öelda: see oli minu reaktsioon teatud sündmustele. Ma ümbritsen selle reaktsiooni mõistmisega ja sama ajal vabastan selle.

Lõppkokkuvõttes ei seisne elu selles, et sul on õigus; elu seisneb vabaduses ja terviklikkuses. On väga vabastav lasta lahti vanadest emotsionaalsetest reaktsioonidest, millest on aja jooksul kujunenud eluviis.

Võib öelda, et kogu kunst peitub kesktee leidmises emotsioonide allasurumise ja nendesse uppumise vahel. Mõlemal poolel valitsevad arvamused ja ideaalid, mis ei ole vastavuses spirituaalse alkeemia olemusega. Spirituaalne areng tähendab, et sa ei suru midagi alla, kuid samal ajal võtad kõige eest täieliku vastutuse. Mina tunnen nii, mina valin selle reaktsiooni ja võin selle ka tervendada. Oma meisterlikkuse kasutamine – just see on selle jutu olulisim sõnum.

Ehk ei olegi tegemist keskteega, vaid hoopiski uue teega. See kõik peitub spirituaalses meisterlikkuses. Aktsepteerides kõike, mis sinus peitub, tõused sa sellest kõrgemale ja saad iseenda valitsejaks. Meisterlik valitsemine on samal ajal tugev ja õrn. Ta on väga võimaldav, kuid samal ajal nõuab distsipliini: julgust ja ausust.

Nõua tagasi oma meisterlikkus, saa oma piinavate emotsioonide valitsejaks. Astu nendega ühendusse, võta vastutus. Ära lase end juhtida alateadlikest emotsionaalsetest valudest, mis hoiavad sind tagasi ja takistavad liikumast sisemise vabaduse poole. See on sinu teadvus, mis tervendab. Mitte keegi teine ei saa taastada sinu võimu oma enese emotsioonide üle. Ei ole ühtki välist vahendit, mis saaks sind neist emotsioonidest vabastada. See on võimalik vaid neist teadlikuks saades. Olles tugev, sihikindel ja kaastundlik, võid sa tuua oma emotsioonid Valguse kätte.

Emotsionaalselt terviklikuks ja vabaks saamine on üks olulisemaid aspekte spirituaalses arengus. Ma soovin lõpetada öeldes: ära muuda seda raskemaks kui see on. Spirituaalne tee on lihtne tee. See seisneb armastuses iseenda vastu ja sisemises selguses. See ei vaja ühtki spetsiaalset teadmist või rituaale, reegleid või meetodeid. Kõik, mida sa spirituaalseks arenguks vajad, on sinus eneses.

Vaiksel hetkel sisene oma tunnetuslikku olemusse. Lase sel osal endast öelda, mis sinus vajab selgust ja puhastamist. Usalda oma intuitsiooni. Tööta sellega. Usu endasse. Sina oled oma elu Valitseja, oma unikaalse, armastusse ja vabadusse viiva tee looja.

© Pamela Kribbe
www.jeshua.net