Vähemalt selle artikli lugemise ajal tahaksin teile esitada väljakutse, et prooviksite vaadata koolikiusamise teemat teistsugusest vaatenurgast – vaadata kiusamist kui süsteemi osa. Süsteemne lähenemine palub vaatajal vaadata ilma eelarvamusteta indiviidi kui suurema elu süsteemi liiget. Maailm koosneb erinevatest süsteemidest, nii on näiteks meie keha üks süsteem, mis töötab teatud seaduspärasustel, on ökosüsteem, universum, kui süsteem, aga ka kool ja perekond on süsteemid jne. Selles artiklis vaatame koolikiusamist lähemalt eelkõige kooli ja perekonna süsteemi kaudu.
Bert Hellinger, kes on välja arendanud süsteemsed konstellatsioonid, märkas, et süsteemide toimimist mõjutavad kolm põhimõtet:
* Süsteemid tahavad olla tervikud; igal liikmel on võrdne õigus olla süsteemi osa.
* Süsteemidel on oma kord.
* Süsteemid otsivad võtmise ja andmise tasakaalu.
Kui vaatame kiusamist läbi süsteemse prisma, siis näeme, et kiusamiskäitumine teenib kogu süsteemi eesmärki: selline käitumine näitab, et midagi on suuremas süsteemis „korrast ära”. Kiusamiskäitumine võib olla süsteemi terviku taastamise funktsioon või see võib olla katse süsteemis olev võlg tasakaalustada. Võib-olla peaksime tegelikult olema kiusajatele tänulikud selle eest, mida nad üritavad meile näidata.
Sellist kiusamise käsitlemise viisi pole meie praegusesse paradigmasse lihtne paigutada: „Mida sa mõtled sellega et“ olla tänulik ”? Aga kiusatud inimese kannatused? Kas me lihtsalt laseme kiusajal jätkata? ” Ei, kiusamisega on siiski võimalik tegeleda ka muul viisil kui lihtsalt seda peatada.
Vaadates läbi süsteemse vaatenurga, saame näha süsteemi allhoovusi, näiteks perekonna süsteemis. Need allhoovused mõjutavad alateadlikult meie käitumist. Karjaloomadena on meil inimestel ürgsed instinktid, mis teenivad suuremat hüve. Üks neist instinktidest on pidevalt alateadlikult “skaneerida”, et näha, kas me ikka kuulume perekonda ja kas kõik teised ka kuuluvad. Karjalooma seisukohast on mittekuulumine eluohtlik: röövloom, näiteks lõvi, võib teid hõlpsasti tabada, kui teil pole oma karja kaitset. Kari “teab”, et igal liikmel on õigus omada kohta süsteemis ja iga liige “teab” oma funktsiooni süsteemis. See tagab süsteemi kui terviku ohutuse.
Teadmine, et ollakse süsteemi osaks
Juba väga noores eas hakkame ära tundma signaale selle kohta, milline käitumine saab heakskiidu ja milline käitumine seab meid ohtu selliselt, et me enam perekonda ei kuulu. Niipea kui kuulete end ütlemas “meie”, teate, et olete selle süsteemi osa. Te teate – ilma et kunagi oleks teile öeldud – kuidas “meie” asju teeme ja see erineb sellest, kuidas “nemad” asju teevad. Lastele on vanemate ja perekonnasüsteemi kuulumine elu ja surma küsimus. Laps alateadlikult salvestab peremustrid ja on lojaalne perekonna sotsiaalsetele normidele ja väärtustele. See kindlustab lapse koha peresüsteemis ja annab lapsele kindlus -ja turvatunde. Igasugune ebalojaalne käitumine paneb lapse end süüdi ja ebakindlana tundma.
Elu jooksul te kuulute paljudesse süsteemidesse. Lisaks põhisüsteemile nagu perekond astub laps ka lasteaeda või koolisüsteemi ja saab teistsuguse süsteemi liikmeks, mis on erinev tema“meist”. Sellel uuel süsteemil, kuhu ta astub,on aga omad sotsiaalsed normid ja reeglid, mis suunab teda tutvuma ja omaks võtma selle uue süsteemi norme, et kogeda ka seal kuulumise tunnet. Perekond jääb alati esmaseks süsteemiks ja te olete lojaalne ennekõike oma perele. See on peamiselt alateadlik lojaalsus. Paljusid käitumisviise juhib ühel või teisel viisil lojaalsus peresüsteemile.
Süsteemid tahavad olla tervikud
Mõnikord toimuvad sündmused, mis on nii valusad, et me ei tahaks neist mõelda, seda tunda ega neist rääkida. Kurbus, valu või häbi võivad elu nii keeruliseks muuta, et “sellele mitte mõeldes” muutub igapäevane elu kuidagigitalutavaks. Allasurumist võib põhjustada valulike kogemuste kogemine, näiteks lähedase kaotus. Sündmuse faktid jäävad samaks, kuid hetkel lihtsalt võib olla sellest sündmusest lähtuvalt vastuoluliste emotsioonide ja otsustega raske hakkama saada. Süsteemid on tervikud alles siis, kui iga sündmus ja iga süsteemi liige on (uuesti) integreeritud.
Kiusamiskäitumine kui kompass
Peresüsteem tagab, et hiljem, mõnikord isegi põlvkond hiljem, on välja jäetud liikmed esindatud noorema pereliikme käitumises. Laste jaoks on ülimalt tähtis (siin on jälle see karjalooma instinkt!), et peresüsteem oleks turvaline ja seeläbi tervik. Näib, nagu lastel oleks radar, mis korjab üles peres toimunud katkestused. Niipea kui keegi suguvõsast puudub või kui keegi süsteemist ei võta oma kohta, reageerivad lapsed alateadlikult, näidates seda välja “kummalise” käitumisega.
Ka teised süsteemid, näiteks kool, tahavad olla tervikud. Erinevalt peresüsteemist koosneb koolisüsteem ajutistest liikmetest. Isegi liikmeid või üritusi võib olla välja jäetud. Mõned näited selle kohta: koolis vallandati õpetaja kuid mitte kunagi sellest ei räägitud ja ka põhjuseid ei teata, miks seda tehti; või kui kooli väljasõidul hukkus laps ja sellest häbist ja kurbusest ei räägita.; või on koolis toimunud sündmusi, millest õpetajad ja õpilased ei tea, kuna kooli juhatus on seda saladuses hoidnud. Kõigil neil juhtudel on võimalik, et koolisüsteem “palkab” õpetajaid või õpilasi esindama seda, mis on süsteemist välja jäetud. Ja see võib avalduda õpetajate ja õpilaste käitumises, hoiakutes ja tunnetes.
Laste alateadlik käitumine näitab täiskasvanutele, kust nad peaksid lahendusi otsima. Kahjuks lapsed teevadseda tihti tähelepanu äratava käitumisega kaudu, mis võib olla meile ebamugav. Sellepärast kiputakse lapse käitumist “korrigeerima”, selle asemel, et vaadata, mis on suuremas pildis korrast ära. Konstellatsioon* võib tuua päevavalgele teema, millele osutab lapse “keeruline” käitumine.
Siis saab selgeks, et kiusamiskäitumine ei seisne kahes lapses, vaid et need lapsed osutavad alateadlikult kellelegi, kes on välja jäetud või mis on süsteemi korda rikkunud. Sageli on selline käitumine korduv muster, mille juured on peresüsteemis või koolisüsteemis.
*„ Konstellatsioonid” on meetod, mida kasutatakse süsteemis (st peresüsteemis, haridussüsteemis või organisatsioonis) olevate alateadlike põhjuste ja ühenduste paljastamiseks. Selle meetodi puhul kasutatakse inimesi esindajatena, kes ruumi paigutamisel saavad konstellatsioonis vaadeldava teema kohta teavet. See “teadmine” toimub ilma, et keegi neile teavet annaks. Ilmselt on meie kehal andurid, mille abil saame süsteemide kohta teavet. Albrecht Mahr nimetab seda Teadmiste Väljaks. Rupert Sheldrake kirjeldab seda kui morfilist resonantsi.
Kiusamine kui kellegi uuesti süsteemi osaks tunnistamine
Kõigil on õigus kuuluda süsteemi. “Las mind pigem kiusatakse kui et ma ei kuulu….” See tsitaat pärineb tüdrukult, keda intervjueeriti tüdrukute kiusamist käsitleva artikli jaoks (“Queens and Bitches”, ajaleht Volkskrant, 6. oktoober 2006). See väide näitab, kui oluline on, et laps tunneks end rühma kuuluvana. Kui olete ohver, on teil süsteemis oma roll ja tunnete seeläbi kuuluvust. Ilma vägivallatsejateta poleks ohvreid ja ilma ohvriteta pole ka vägivallatsejaid.
Selle tüdruku kommentaar keskendub kiusamisele. Lisaks on huvitav endalt küsida, miks see tüdruk tunneb, et ta ei kuulu. Tõenäoliselt töötab ta väga kõvasti selle nimel, et tema peresüsteem oleks tervik. “Mitte kuulumisega” integreerib ta alateadlikult (“taasliikmeks”) kedagi uuesti perekonda, kellele on või oli keelatud perekonda kuuluda. Võib-olla oli see tema ema, keda noore tüdrukuna samuti kiusati? Võib-olla oli see tädi, kes armus sakslasesse ja keda pärast sõda selle eest karistati, ta valati üle tõrva ja sulgedega? Kas on võimalik, et kiusamine on tüdrukule väljakutse viisik, kuidas olla kohal siin ja praegu? See võib olla viis, mis lubab tal võtta perekonnas oma koha.
Kiusamine on kellegi või millegi välja jätmise viis. Mustri kordumisega võimaldab kiusamine kellelegi või millegile, kes või mis oli välja jäätud, sündmuskohale naaseda. Kellegi välja jätmisel on kiusamine tegelikult katse liituda nendega, kes olid kunagi süsteemist välja arvatud. Ingliskeelne sõna “Remember” on väga sobiv; lubades kellelgi uuesti süsteemi liikmeks olla.
Kas kiusamine on viis, mis aitab kellelgi süsteemis oma kohta võtta? Korra taastamine süsteemis.
Kogenud õpetaja teeb konstellatsiooni oma klassi kohta. Ta tunneb end abituna ja pelgab selle klassiga töötada. Õpetaja valib kellegi, kes esindab selle klassi tüdrukuid. Ta valib ka poistele esindaja. Ta paigutab esindajad konstellatsiooni. Seejärel võtab ta endale koha konstellatsioonis.
Konstellatsioonis näib, et selles klassis omavad võimu poisid. Õpetajalt küsitakse, kas ta tunneb, et kooli direktor teda toetab. Ta vastab, et ei tunne end toetatuna ja lisab: “Mees (direktor) pole oma töös pädev.” Poiste esindaja hakkab seda kuuldes valju häälega naerma. Nüüd valitakse keegi kooli direktorit esindama. See esindaja paigutatakse samuti konstellatsiooni. Poiste esindaja pöördub õpetaja poole. Õpetaja tunneb end väsinuna ja pöördub direktori poole.
Seejärel palub konstellatsiooni juhendaja õpetajal direktori poole pöörduda ja öelda: „Ma tahan, et te toetaksite mind. Ma ei saa ilma teie toetuseta selles klassis hakkama. ”Õpetajal on väga raske neid sõnu öelda. Tal võtab natuke aega, kuniks suudab lõpuks neid lauseid öelda. Nüüd liigub poiste esindaja tüdrukute esindaja kõrvale. Poisid koos tüdrukutega vaatavad intensiivselt õpetaja taha. Kui õpetaja ringi pöörab, vaatavad tüdrukud ja poisid talle silma ja ütlevad, et nad on valmis koostööd tegema.
See konstellatsioon näitab, kuidas kiusamine võib „osutada“ süsteemis kohale, kus kord tuleb taastada. Õpetajal oli direktori kohta negatiivseid arvamusi. Selle tulemusel astus ta direktorist kõrgemale positsioonile. Direktorilt tuge küsides võttis naine süsteemis enda positsiooni.
Kas kiusamine on viis võla tasakaalustamiseks? Tasakaalu loomine võtmisel ja andmisel
Kõiki suhteid, olgu need siis töösuhted või sõprussuhted, hoiab elus pidev vahetus. Üks inimene annab ja teine saab. On näha (läbi süütunde või lihtsameelsuse), kui olete võtnud rohkem kui teisel inimesel on anda. See stimuleerib sageli andmist.
Mõnikord on inimestel võlg. Sellega on kõik hästi, kuni seda tunnistatakse. Kuid mõnikord ei võta inimene võla eest vastutust. Seda ei peeta faktiks ja selle asemel kaetakse see fakt vabandustega. Mõned inimesed imestavad, miks nad tunnevad end alati süüdi, isegi kui sel pole otseselt mingit põhjust. Konstellatsioonides näeme sageli, et see on seotud võlaga, mida tuleb tunnistada. Näiteks võis peres olla vanaisa, kes korraldas asju nii, et tema vend jäi pärandist ilma. Paljud käitumisviisid, näiteks ülemäärane kingituste andmine või alati enda nägemine allajääjana, võivad väljendada teadvustamatut kaalukat vajadust tasakaalustada võlg minevikust, mis võib olla seotud suguvõsaga.
Alateadlikult võib inimene jääda ohvri rolli. Kui näeme last (või täiskasvanut), keda on korduvalt kiusatud, võime end tabada mõttelt: “Jah, noh, ta ise küsib seda!”.See võib olla signaal, et tegemist on võla tasakaalustamisega suguvõsa süsteemis. Isegi selle võimaluse tunnistamine kergendab juba olukorda .
Kui keegi maksab suguvõsa võlga olles kiusamise ohver, on see inimene minevikuga seotud. Seetõttu ei võta see inimene peres oma kohta. Iga katse midagi minevikust korda teha on illusioon, mis häirib süsteemi korda. Need, kes tulid enne meid ning sündmused, mis juhtusid minevikus, on süsteemis enne. Hiljem sündinud tulevad hiljem ka süsteemi järjekorras. Seetõttu nimetan süsteemset mõtlemist “paradoks mõtlemiseks”. Süsteemis on jõud, mis “palkab” liikme täitma puuduolevat või maksma süsteemis olevat võlga tagasi. Kuid samal ajal ei võimalda sama süsteem korra rikkumist. Minevikku ei saa parandada. Iga katsega ainult tugevdatakse seda mustrit. Oluline on tunnistada, et on nii nagu on.
Süsteemse mõtlemise rakendamine on samuti paradoksaalne. Midagi muuta on võimalik ainult siis, kui tunnistate esmalt, et see on nii nagu see on. Faktide nägemisel ja olukorra teadvustamisel on tervendav mõju kogu süsteemile ning vabastav mõju kõigile selle süsteemi liikmetele.
Nüüd võib tunduda, et kiusamiskäitumist sunnitakse nägema millegi “positiivsena”. Õpetajatena oleme pühendunud samuti oma peresüsteemile ja oleme truud „oma“ mõtteviisile. Süsteemne vaatenurk erineb sageli niivõrd sellest, millega oleme harjunud oma lääne mõtteviisis. Sageli eelistame öelda “jah, aga…” ja jääda truuks oma tavapärasele mõtteviisile.
Isegi kui see on mõeldud lihtsalt ühe eksperimendi jaoks, tahaksin kutsuda teid vaatama eelarvamusteta ja ütlemata „Jah, aga…”. Kutsun teid üles nägema kiusajat ja ohvrit ning teadvustama, mida nad võivad suurema süsteemi heaks teha. Seejärel, olles endiselt hinnanguvabas kohas, oodake lihtsalt ja vaadake, mis juhtub. Näiteks võite visualiseerida kiusaja ja ohvri enda ees ning ette kujutada neile ütlemas: „Tänan teid, et märkasite süsteemis midagi, mis pole korras. Isegi kui ma ei tea, mis see on, näen, et teete mõlemad kõvasti tööd selle nimel, et meie sellele tähelepanu pööraksime. “
Teil ei ole vaja seda reaalselt elus kiusajale või ohvrile öelda (tegelikult on parem seda mitte neile öelda). On oluline, et teie enda sees avaneks suurem pilt. See lihtne samm võib süsteemis liikumise luua.
See ei tähenda, et me midagi tegema ei peaks. See ei tähenda ka seda, et peame seda abitult lihtsalt kõrvalt vaatama. See ise on juba tegutsemisviis. Asi on selles, et me pole enne keskendunud sellele väikesele süsteemi osale või sümptomile. Kui tunnistame süsteemis probleemi, mida palutakse näha, kasutame sellega juba meetmeid. Kui seda teete, vaadakem neid mõjuseid, mida näete endas, kiusamiskäitumises, kõigis asjaosalistes ja kogu süsteemis. Sageli oleme siiani astunud samme, millel pole lõppude-lõpuks mingit mõju olnud. Miks siis mitte proovida üks kord teha katse, millel võib olla mõju?
Meie kui õpetajate ülesanne on pakkuda turvalist kohta, kus laps saaks kasvada ja areneda. Olles teadlik oma sisemistest hoiakutest, aitame kaasa turvalise keskkonna loomisele. Saame end regulaarselt kontrollida, küsides endalt järgmisi küsimusi: kas ma luban süsteemil olla tervik? Kas ma võtan süsteemis enda koha? Kas ma mõistan kohut süsteemi liikme üle ja asetan ennast sellega temast kõrgemale? Kuniks süsteem pole tervik või näiteks laps tunneb, et tema vanemate või esivanemate üle mõistetakse kohut, on laps sunnitud kogu oma energia panema oma pere kaitsmiseks või muutma süsteemi terviklikuks. Siis pole lapsel enam energiat õppimiseks ega sõprussuhete hoidmiseks.
Saame vaadata situatsioone süsteemsest vaatenurgast, küsides endalt tihti, kas “keeruline” käitumine on süsteemisiseste jõudude tagajärg.
Kui süsteemis on konflikt või pinged (see võib olla ka teie enda peresüsteem!), võib olla kasulik küsida endalt järgmisi küsimusi. Jällegi, küsige endalt neid küsimusi ilma eelarvamusteta ja isegi ilma vajaduseta neile vastata: kellele ta on lojaalne? Keda või mida on välja jäetud (tema pere või minu poolt), mida või keda ta üritab selle käitumisega nüüd uuesti tagasi tuua? Kas ma luban kõigil ja kõigel süsteemis omada kohta? Kas ma saan tunnistada, et kõik juhtunu on just selline, nagu see on? Kas on käitumist või on sündmusi, mida hindan viisil, mis eitab nende olemist sellisena, nagu nad on? Kelle suhtes mul on eelarvamusi (isegi kui ma üritan neid mitte välja näidata)? Kas ma saan selle lapse vanemaid aktsepteerida sellistena, nagu nad on?
Pinge klassiruumis on tihti seotud pingetega kooli korralduses. Näiteks võib kooli juhatuses olla tekkinud konflikt, mis on maha vaikitud või keegi võib rääkida lugupidamatult kooli juhatusest; võib olla on meeskonnaliikmeid, kes ei saa omavahel läbi jne. Mida iganes vaikitakse maha ja millest ei räägita, on välja jätmine. Lapsed tunnevad end puudulikus süsteemis ebaturvaliselt ja teevad kõik endast oleneva (“raske” käitumise kaudu), et väljajäänu pildile tuua. Isegi kui meil pole aimugi, mis süsteemis toimub, võime ikkagi end avada võimalusele, et soovimatu käitumine on katse süsteemi teenida.
See lähenemisviis ei tähenda, et me kiusamisega nõustuksime. Kui proovime kiusamise otsemaid lõpetada, jätame siiski vahele olulise sammu: kõigepealt tuleks teadvustada sellise käitumise olemasolu. Proovides otsemaid käitumist muuta, ilma et me seda kõigepealt tunnistaks, välistame tõsiasja, et selline käitumine on selline, nagu ta on. Ja voilà: oleme sattunud samasse dünaamikasse ja järgime asjade süsteemist väljajätmise mustrit.
Kunst (ja meie ülesanne!) on lubada endale, kui professionaalsele õpetajale, omada süsteemset vaatenurka ja mitte aidata kaasa mustrite jätkumisele. Selle asemel võime avatud ja mitte kohtumõistva suhtumisega kuulata, mida süsteem selle raske käitumise või kiusamise kaudu meile räägib.
Autor: Bibi Schreuder, süsteemse pedagoogika konstellöör
Tõlge: Kadri Riisik/ konstellöör
24. ja 25. oktoober on võimalus osaleda süsteemse pedagoogika seminaril “Sa oled üks meist”, mis leiab aset Tallinnas Hotell Euroopa. Seminari läbiviija on süsteemse pedagoogika rajaja ja oma ala meister sakslane Marianne Franke-Gricksch. Süsteemne pedagoogika on uus vaatenurk haridusele ja seal aset leiduvatele protsessidele. See võimaldab näha uut lähenemisviisi düsfunktsionaalsetele hoiakutele ja õppimishäiretele. Täpsema informatsiooniga on teil võimalus tutvuda kui klikite SIIA. Registreerumine ja lisainfo www.empaat.ee