Oled kukupai ja teistega arvestav ning ei oska seada oma piire?

 

Me kõik alustame oma elu lapsena. Seejärel saavad meist täiskasvanud, kes peavad kõrvale heitma suure osa sellest, mis meie lapsepõlve kuulus. Hoopis hiljem käivitub protsess, kus püüame mõista seda, mille oleme kõrvale heitnud. See tähendab, et me õpime uuesti, kuidas laps olla. Kui veab, õnnestub meil kohtuda oma hingesisese lapsega juba enne keskealiseks saamist. Täieliku lapsemeelsuseni jõuame vanuigi.

Sedamööda, kuidas meid on kasvatatud korralikeks kodanikeks, oleme õppinud enesest ühtlasi eemale tõrjuma mõningaid jooni, tundeid ja võimeid. Eelkõige sääraseid, mis ei tohtinud tulla päevavalgele. Juba lapsena oleme ära õppinud, kuidas peita neid jooni sügavale oma olemusse, varjude maale. Seal siis saavad meie tõrjutud omadused üksteisega kokku ja hakkavad tantsima varjude tantsu, mille käigus nad püüavad leida võimalust päevavalgele tulla ning saada osaks inimese elus ja isiksuses.

Kui olin lapsena pahas tujus, kurb või vihane, kui tahtsin väljendada mingis asjas oma tahet või kui miski mind nutma ajas, võttis vanaema mul käest kinni, tatsas minuga koos kööki, tegi lahti põrandas oleva suure luugi, mis viis pimedasse , niiskesse ja külma keldrisse. Siis panime kahekesi “jonnipunni” keldrisse kinni. Kui jonnipunn on sedasi keldrisse kupatatud, pandi luuk uuesti kinni ja see tegelane ei häirinud enam kedagi. Kõik see sündis mängu varjus ja ega vanaemagi kujutanud lapsele mingit ohtu. Sõnum jõudis tõhusalt pärale. Negatiivseid tundeid ei tohtinud välja näidata, need tuli lapsest eraldada ja toppida kuhugi võimalikult kaugele peitu. Nõnda sai lapsest jälle kukupai laps, kes ei väljendanud enam oma negatiivseid tundeid, mis vanemaid inimesi häiriksid.

Miks need negatiivsed tunded siis täiskasvanuid häirivad? Sellepärast, et nende enestega on mingil ajal samamoodi tehtud. Võib-olla mitte keldri abil, aga mõnel muul viisil. Piisab mõnest pahakspanevast pilgustki. Mõned vanemad lähevad komejandiga veel kaugemalegi ja näitavad välja, justkui kardaksid nad jonnipunni. Nõnda õpetavad nad oma lapsi tundeid kartma ja tembeldama neid tundeid pahadeks. Ühest kõige dramaatilisemast viisist sain ma kuulda ühelt kliendilt. Tolle vanaema heitis köögipõrandale pikali ja teeskles surnut. See oli küllaltki tõhus viis laste taltsutamiseks. Kui lapsed hirmu pärast sootuks aru kaotasid, teeskles vanaema elluärkamist ja ütles, et nõnda võibki juhtuda, kui lapsed ei ole kukupaid ega kuulekad.

Kui sel viisil hirmutatud laps täiskasvanuks saab, ei oska ta ennast ega oma piire kaitsta. Ta laseb inimesel endaga halvasti ümber käia ja tal on raske ütelda ei. Jonnipunn karjub ja prõmmib keldriluugi pihta, aga teda peetakse liiga ohtlikuks tegelaseks, et teda võiks keldrist välja lasta. Nõnda ei saa jonnipunn oma sõnumit kuuldavale tuua, ta vajub passiivsesse meeleheitesse. Ta masendub ja teda haarab jõuetuse tunne, sest keegi ei kuule teda ega võta tõsiselt. Oma jonnivõime minetanud inimene masendub, kaotab elujõu ega saa aru, miks tal on nii paha olla, kuigi ta on aina kukupai ja teistega arvestav. Miks teised ei kohtle teda nõnda, nagu tema kohtleb teisi?

 Just nõnda juhtus ka minuga. Ma keskendusin teistele nii väga, et unustasin sootuks oma tunded ja vajadused. Minu jonnipunn oli topitud peitu liiga sügavale ja liiga kaugele. Mul kulus aastaid, kuni taipasin minna teda keldrist otsima. Seal keldrivilus ta kükitas, kahvatuke ja aneemiline. Seal ootas ta kangekaelselt, et keegi tuleks, märkaks teda, saaks aru ja võtaks ta sealt välja. Aga enne kui ma söandasin seda teha, kartsin ma meeleheitlikult inimeste viha. Ma olin valmis tegema mida iganes, et ainult keegi vihaseks ei saaks. Ma olin muudkui tunnustuse peal väljas, püüdsin kõigile meeldida ega tahtnud mingi hinna eest kellelegi pettumust valmistada. Siis võis ju keegi vihaseks saada ja mina oleksin hirmu pärast aru kaotanud. Teistele meeldimisest sai mõneks ajaks mu eluviis. Õppisin osavalt lugema teiste tundeid. Sain välkkiirelt aru, mida teine inimene minult vajas ja andsin seda talle. See kõik sai võimalikuks seetõttu, et olin õppinud kartma keldrisse pagendatud jonnipunni.

Nüüd olen selle olendi keldrist välja võtnud. Aga see ei toimunud üleöö. Esmalt pidin aru saama, et jonnipunnil polnud viga midagi. Kaugel sellest: ta on minu sees, kes väljendab minu oma tahet, seab piire ega lase teistel inimestel minuga halvasti ümber käia.

Varem ma ei saanud lihtsalt aru, kui minust üle sõideti. See käis nii loomulikult ja näis nii normaalne. Olin ju arendanud välja oma eluviisi, oma kõige lihtsama ellujäämisstrateegia. Vähehaaval sain teadlikuks sellest, et olen krooniline kukupai ja mul on väga suur tarve teistele meeldida. Aja jooksul õppisin üha paremini oma probleemi endale teadvustama. Samas õppisin tähele panema, kuidas mõni inimene kohtles mind halvasti ega pidanud minust lugu. Minu vastureaktsioon sellele, et mind lugupidamatult koheldi, torgatas mulle esialgu pähe alles mõni päev pärast seda, kui vahejuhtum oli juba aset leidnud. Ma sain aru, kuidas oleksin pidanud antud olukorras toimina: ütlema ausalt välja, mida ma mõtlesin ja tundsin.

Aeg läks ja vahemaa sündmuste enda ning minu vihastamisvõime vahel hakkas vähenema. Lõpuks koitis see hetk, kus sain vihaseks spontaanselt, selsamal hetkel, kui vahejuhtum aset leidis. Jonnipunn oli lõpuks keldrist välja pääsenud ja hakanud tegema seda tööd, mis on tema ülesanne.

Nüüdseks on jonnipunnist saanud üks minu parimaid sõpru. Mõnikord räägin telefoniski tema nimel, muidugi ainult nendega, kellest ma tean, et nood minu turtsumisest aru saavad. Ma armastan viha ja piiride seadmist. Tean, et see on normaalne ning terve viis ennast kaitsta. Saan aru, et viha on tegelikult ainult armastuse teine silmnägu. Armastus kaitseb inimlikkust ja inimese haavatavust. Armastus paneb inimese vastutama nende asjade eest, mille eest ta peabki vastutama. Muidugi sünnitab see konflikte, aga me ei tunne konfliktide ees enam surmahirmu. Ütlen välja, mida mõtlen, ja näitan välja, mida tunnen. Ma ei taha sellega kedagi solvata. Ma ei või võtta vastutust selle eest, kuidas inimesed sellele reageerivad. Võin vaid kanda vastutust selle eest, et ma tean oma motiive. Ma ei taha kedagi kahjustada, tahan kaitsta iseennast. Ja just nõnda toimib viha, mis on armastuse teenistuses. See ei ole kunagi suunatud kellelegi ning see ei püüa teist inimest kahjustada. See keskendub vaid teise inimese teole ning kaitseb meid halva kohtlemise eest.

 

Tommy Hellsten

Raamat “Võidujooks ajaga. Kaugemale vaatamise kunst”