Ülitundlik inimene ja enese eest hoolitsemine

Ülitundlik inimene ja enese eest hoolitsemine: iseenda esikohale seadmine ei ole isekas

 

zmclvbi9xx4-joshua-earle
Foto: Joshua Earle

Ülitundlikud inimesed (ÜTId) on üldjuhul väga endast andvad inimesed, kes sageli seavad teiste inimeste vajadused enda omadest ettepoole.

Loomulikult ei ole selles mitte midagi valet, kui inimene on andva loomuga. Aga teema, millega paljud ÜTId kokku puutuvad, on see, et nad muudkui “annavad ja annavad ja annavad” lõpetades läbipõlemisega ning jõudes punkti, kus neil enamasti neist sõltuvatele inimestele ei ole enam midagi anda.

Kas “Ei” ütlemine on isekas?

Aastate jooksul olen ma kokku puutunud ÜTIdega, kes kannatavad läbipõlemise sündroomi käes. Peale lühikest vestlust saab selgeks, et nad võivad olla suurepärased teiste inimeste eest hoolitsemises, kuid on erakordselt äpud iseendi eest hoolitsemises. Õigupoolest nad pigem ignoreeriksid oma enda vajadusi.

Vestluse käigus me arutleme teemadel, kuidas nad peavad “hoolitsema Bobi koera eest kui Bob on ära” ja “teevad Susani eest ületunde tööl kui Susan taastub operatsioonist” ja “abistavad kogukonna seltsi rahakogumises” ja siis on veel “see ja too perekonna sündmus”, kus osalevad mõned perekonnaliikmed, kes sellele konkreetsele ÜTIle isegi mitte ei meeldi. Üsna pea saab selgeks, et nad on ülekoormatud, ülestimuleeritud ja frustreeritud koormast mida nad kannavad, sest hoolivad kogu ülejäänud maailmast, kuid unustavad iseend.

“Kas sa oled kunagi kaalunud lihtsat ei ütlemist mõnele neist inimestest?” küsin ma.

“Oi, ei, ei… ma ei oleks saanud seda teha!” tuleb vastus, “Nad sõltuvad minust. Nad vajavad mind. Pealegi oleks see minust väga isekas!”

Piiride austamine ei ole isekas

ÜTId võitlevad sageli oma isiklike piiride teemaga. Eriti maadlevad nad sellega, et võtavad enda peale liiga palju asju, olles abivalmid ja kartes kasutada sõna “ei”, kuigi peaks seda tegema.

Üks kõige laiemalt levinud teemasid, millega me ÜTIdena kokku puutume, on see kuidas saada hakkama ülestimulatsiooniga, kuidas saada hakkama eluga, milles on “liiga palju asju”. On olemas väga palju soovitusi seminaride ja käsiraamatute kujul, kuidas paremini oma aega juhtida ja kuidas “saada kõik” läbi arvukate ajajuhtimissüsteemide. Ent ÜTIdel seisneb probleem selles, et nad žongleerivad “liiga paljude pallidega” korraga, selleasemel et esmajärjekorras hoolt kanda enda ülepingutamisese eest ehk et kuidas mitte üles korjata liiga palju palle žongleerimiseks. See on problemaatiline, sest ÜTIde iseenese tervise eest hoolitsemise olulisim teema on, et tuleb hoida koormust selliselt, mida suudetakse hallata.

Kui ma mainin “iseenda eest hoolitsemist” ülekoormatud ÜTIle, on vastuseks sageli, et ma justkui paluks neil olla “isekas”. Ja et abivajajale abi andmisest ei saa ja ei tohi ju keelduda. Vaatamata sellele, kas selline reaktsioon tuleneb abivalmidusest ja idealistlikust loomusest või küsitavast eneseväärikusest, on tõsiasi, et meil on vaja hoolitseda iseendi eest!

Argument: mis kasu on sinust kellelegi, kui sa oled liiga kurnatud oma lubaduste pidamiseks?

Ei ole isekas olla parim sina teiste jaoks

Iseenda asetamine esikohale, kui see aitab sul olla tasakaalus ja terve, ei ole isekas. See võib kõlada ilmsena, kuid kui ma vaatlen nimetatud situatsiooni, kohtan ma sageli protesti. Niisiis, kui ma juhin kellegi tähelepanu sellele, et nad peaksid keskenduma iseendile (tihti kerkivad siis pinnale vastuväited), teen ma vahet sõnadel “isekas”(kui keegi, kes ei arvesta teistega ja on vaid iseenesega ametis) ja “ise-kas” (keegi, kes hoolitseb tervislikult iseenda eest). Ma armastan kasutada ka ühte teist võrdkuju illustreerimise eesmärgil. Enamus meist on viibinud lennuki pardal. Enne lennu algust viivad stjuardessid läbi oma “parda turvanõuete” demo. See hõlmab hapnikumaskide kasutamist juhul, kui peaks tekkima suurtel kõrgustel rõhu langemine. Võtmesõna, mida nad ütlevad ja mida tasub meeles pidada on: “kui te reisite lapsega või kellegi teisega, kes vajab teie abi, palun pange esmalt OMA mask näo ette ja alles seejärel aidake teist inimest.”

On oluline meeles pidada, et meie ÜTId peame hoolitsema iseenda eest enne, kui muutume liiga hõivatuks teiste eest hoolitsemisega. Ja kui terveks jäämine nõuab, siis me peame olema valmis ütlema “ei” järgmisele inimesele või projektile, mis valjuhäälselt nõuab küll meie tähelepanu, kuid mis ei ole meile tervislik.

Autor: Peter Messerschmidt

Tõlge: Kristiina Vilu

Artikli allikas